Kliimarahandus: Merzi kritiseeritakse – Saksamaa raiskab oma sõna!

Kliimarahandus: Merzi kritiseeritakse – Saksamaa raiskab oma sõna!

Rahvusvaheline kliimakriis nõuab kiireloomulisust, kuid Saksamaa ei vasta ootustele kliima rahastamise valdkonnas. Belémi kliimakonverentsi ettevalmistaval tippkohtumisel ei esitanud kantsler Friedrich Merz (CDU) konkreetseid arve kliimakaitsemeetmete rahalise panuse kohta. Tugev signaal nägi välja teistsugune, kuna Merz ei võtnud siduvaid kohustusi troopiliste metsade igavikufondi (TFFF) ja ülemaailmse kliima rahastamise osas, nagu näiteks fr.de teatatud. Siin tuleb mängu Greenpeace ja kritiseerib käest lastud võimalust anda selge rahalise kohustusega eelseisvatele läbirääkimistele tugev stardisignaal.

Saksamaa ambitsioonikad kliimaeesmärgid, mis sõnastati 2021. aasta G7 tippkohtumisel Angela Merkeli juhtimisel, näevad ette aastased kliima rahastamise summad ligikaudu kuus miljardit eurot. Saksa kliima rahastamise algatuse praegused hinnangud näitavad aga, et need vahendid ei ületa 2023. aastal 5,3 miljardit eurot ja neid vähendatakse 2026. aastaks maksimaalselt viie miljardi euroni. Jan Kowalzig Oxfamist väljendab muret, et selline vähendamine võib ohustada usaldust arenenud ja madala sissetulekuga riikide vahel.

Kliimakaitse kui vaesuse vastu võitlemine

Föderaalne arenguminister Reem Alabali Radovan (SPD) rõhutab, et kliimakaitse on tihedalt seotud vaesusevastase võitlusega. Kliimamuutuste tagajärjed on eriti laastavad vaesemate elanike jaoks, mida illustreerib orkaan Melissa tekitatud kahju. Ta arvab, et investeeringud taastuvenergiasse ei taga mitte ainult majanduslikku õitsengut, vaid tugevdavad ka Saksamaa konkurentsivõimet.

Olukord ei ole ainult riiklik väljakutse, vaid sobib ka rahvusvahelisse konteksti. Pariisi kokkuleppe kohaselt tuleks globaalset temperatuuritõusu piirata alla 2°C, eesmärgiga, et see ei ületaks võimalusel 1,5°C. See nõuab terviklikke kohanemismeetmeid ja vastupidavuse suurendamist kliimamuutuste tagajärgedele. Kliimapoliitika algatuse andmetel on aastaks 2030 kliimakaitsesse vaja hinnanguliselt 8000 miljardit dollarit aastas investeeringuid. Suure osa sellest rahast peavad koguma arengumaad ja tärkava turumajandusega riigid, kellel on sageli väga vähe oma ressursse.

Kas luua või kaotada usaldus?

Tööstusriikide lubadused arengu- ja tärkava turumajandusega riike rahaliselt toetada pärinevad ÜRO 1992. aasta kliimamuutuste raamkonventsioonist ja Pariisi kokkuleppe artiklist 9. Juba 2009. aastal seati Kopenhaagenis toimunud kliimakonverentsil rahastamiseesmärk 100 miljardit USA dollarit aastaks aastaks 2020, mida pikendati 2015. aastal Pariisis aastani 2025. Sellegipoolest saavutati see eesmärk alles 2022. aastal, mis mõjutas tugevalt usaldust rahvusvahelise kliima rahastamise vastu nendes riikides. 2024. aasta kliimakonverentsil Bakuus (COP 29) peetakse praegu läbirääkimisi "Uue kollektiivse kvantifitseeritud eesmärgi" (NCQG) üle, mille eesmärk on 2035. aastaks kahekordistada makseid 300 miljardi dollarini aastas.

Aeg hakkab otsa saama ja eksperdid nagu Martin Kaiser Greenpeace'ist nõuavad Merzilt konverentsi ajaks selgeid rahalisi kohustusi. Vastasel juhul võib Saksamaa seada ohtu oma rahvusvahelise maine usaldusväärse partnerina kliimakaitses. Kooskõlas EL-i säästva rahanduse strateegiaga, mille eesmärk on suunata raha keskkonnasõbralikumatesse projektidesse, tuleb suund määrata kohe.