Ants hoiatab surma eest: avastati geniaalne varajase hoiatamise süsteem!

Ants hoiatab surma eest: avastati geniaalne varajase hoiatamise süsteem!

Miks on sipelgad loomamaailma altruismi ideaalne näide? Seda avastasid Austria teaduse ja tehnoloogia instituudi (ISTA) teadlased, kui avastasid sipelgapoegadel hämmastava varajase hoiatamise süsteemi. Need nukud kiirgavad lõplikult haigena keemilist signaali, mis näitab, et kogu koloonias on nakatumisoht. Meeskond kirjeldab seda käitumist kui altruistlikku haiguse signalisatsioonisüsteemi, mis toimib sipelgate sotsiaalsetes struktuurides.

Tuntud ajakirjas avaldatud uuringus Looduskommunikatsioonid avaldati, näidati, et töötajad reageerisid nendele lõhnasignaalidele, eemaldades haiged nukud pesast ja desinfitseerides neid sipelghappega. Kuigi see ravi on patogeenide vastu tõhus, ei ela nukk seda protseduuri üle, mis on koloonia tervise säilitamiseks ülioluline.

Süsteem kogukonna kaitsmiseks

Uuringud näitavad, et mitte iga nakkus ei anna koheselt häiresignaali. Tulevaste mesilasemade nukud võivad sageli ise nakatuda ilma kiireloomulist signaali saatmata. Häiresignaal aktiveerub alles siis, kui nukk kaotab võitluses haigustekitajatega. Selles kontekstis saavad nukkudest oma sugulastele ennastsalgav kilp, mis tagab kogu koloonia kaitstuse võimaliku haiguspuhangu eest.

Signaal ise põhineb haigete nukkude pinnal esinevatel mittelenduvatel lõhnakomponentidel. Selle lõhnaprofiili kaks komponenti on tahtmatult nakatunud loomadel võimendatud. See tuletab meelde signaali "otsi mind ja söö mind", mida inimrakud kiirgavad, kui nad on lõplikult kahjustatud ja tõmbavad ligi immuunrakke. Nende altruistlike signaalide sarnane funktsioon illustreerib, kuidas sipelgakolooniad toimivad omamoodi "superorganismina", mis sarnaneb inimkeha spetsialiseeritud rakkudega.

Altruism looduses

Need altruistlikud käitumismustrid on kooskõlas altruismi põhialustega, mis viitavad sellele, et loomad aitavad teisi oma geene kaudselt edasi anda. Selle illustreerimiseks võiks kasutada isegi Hamiltoni reeglit: abistavat käitumist soodustatakse siis, kui abisaaja kasu (korrutatuna geneetilise suhtega) kaalub üles abistaja kulu. Näidates haigussümptomeid ja saates signaale, aitavad nukud säilitada oma geneetilist päritolu tütarkolooniate kaudu.

Nagu kogu eluslooduse puhul, illustreerib see näide sügavalt juurdunud enesealalhoiu ja kogukonna ellujäämise instinkti. Keemiliste signaalide väljasaatmise ja vastavate reaktsioonide vastuvõtmisega tagavad sipelgad, et nende järglased – ja seega ka nende geenid – saavad eksisteerida ka tulevikus. Selline käitumine näitab, kui keeruline on loomade suhtlemine ja kui oluline on see kaasloomade ellujäämiseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nende väikeste roomikute hoiatussüsteemide uurimine ei heida valgust mitte ainult sipelgate tavadele, vaid seab kahtluse alla ja selgitab kogu altruismi mõistet looduses. Selle uurimistöö üksikasjad pole mitte ainult teaduse jaoks olulised, vaid pakuvad ka põnevaid teadmisi loomade sotsiaalsest käitumisest.