Kliimakaitse ohus: ühendused nõuavad 500 miljardi euro ümberpaigutamist!

Kliimakaitse ohus: ühendused nõuavad 500 miljardi euro ümberpaigutamist!

Seoses Saksamaa tulevaste väljakutsetega muutub föderaalvalitsuse erivarade käsitlemine üha olulisemaks. 12. novembril 2025 kutsuvad keskkonna- ja sotsiaalühendused ning liit ver.di üles kasutama neid vahendeid spetsiaalselt tulevasteks investeeringuteks ja ökoloogiliseks ümberkujundamiseks. Kliimaliidu juhitud algatus kritiseerib valitsuse praegust 2026. aasta eelarveprojekti, kuna see on kliimakaitse seisukohalt ebapiisav ja abitu.

Ühendused toovad ühisavalduses välja, et muljetavaldavat 500 miljardi euro suurust erifondi tuleks kasutada taristuprojektide ja kliimaneutraalsuse jaoks. Stefanie Langkamp kliimaliidust rõhutab, et vahendid peavad liikuma kliimasõbralikku infrastruktuuri. "Peame esikohale seadma puhta energia ja haavatavate inimeste kaitsmise," ütleb ta.

Fossiilsed projektid ohustavad kliimaeesmärke

Eriti murettekitav on liidu ja SPD plaanid investeerida miljardeid fossiilkütuste projektidesse, mis võib ühenduste hinnangul ohustada vajalikku kliimakaitset. WWF-i kliimaekspert Viviane Raddatz toob fossiilsete projektide rahastamise erifondi kaudu kliimapoliitiliselt vale ja juriidiliselt küsitavana esile. Kriitikud nõustuvad: sellest strateegiast kõrvalekaldumine on kliimaeesmärkide saavutamiseks hädavajalik.

Christine Behle ver.di-st väljendab samuti muret ühistranspordi puudujääkide pärast ja nõuab omavalitsustele rohkem rahalisi vahendeid, et nad saaksid paremat teenust pakkuda. Samal ajal juhib AWO föderaalse ühenduse president Michael Groß tähelepanu sotsiaalinfrastruktuuri renoveerimistööde mahajäämusele. Ta toob välja, et üle poolte päevakeskustest tuleb renoveerida energiasäästlikuks ja kliimaneutraalseks, mis suurendab tegutsemissurvet.

Milleks erifondi kasutatakse?

Ühenduste nõudmise taga on raportid, mis käsitlevad nii kliimakaitsemeetmete rahastamist kui ka kohaliku ühistranspordi laiendamist ja renoveerimistööde mahajäämust sotsiaalasutustes. Kui neid väljakutseid ei lahendata, võib Saksamaa sotsiaalne ja keskkonnaalane infrastruktuur ohustada sisepoliitilist stabiilsust.

Lõppkokkuvõttes puudutab see tulevikku suunatud poliitikat, mis keskendub keskkonna ja sotsiaalse õigluse säilitamisele. Jääb küsimus: kas föderaalvalitsus astub kiiresti vajalikke samme, et teha õiglust nii keskkonna kui ka kodanike suhtes?